Minu kolmanda postituse teemaks on kehaline aktiivsus. Kuna kehaline aktiivsus mõjutab kogu organismi, siis on see jällegi väga oluline teema, millest inimesed võiksid rohkem teada. Annan ülevaate kehalise aktiivsuse positiivsetest mõjudest, liikumissoovitustest ning samuti räägin ka inaktiivusest ja sellega kaasnevatest terviseriskidest.
Kehaline aktiivsus kui mõiste tähendab keha mistahes liikumist, mis on põhjustatud lihastööst ning mis tekitab suuremat energiakulu kui seda on organismi põhiainevahetuse energiakulu. Kehaline aktiivsus muudab keha tugevamaks ja elujõulisemaks ning kiirendab ainevahetust, samuti aitab hoida südant terve ja tugevana. See mõjutab palju ka vaimset tervist. Näiteks vabastab aju füüsilise aktiivsuse käigus erinevaid hormoone (nn "õnnehormoonid'') ja keemilisi ühendeid, mis tekitavad inimeses hea enesetunde. Füüsilise aktiivsusega tõuseb ka enesehinnang ning paraneb unekvaliteet, samuti vähendab see depressiooni ja ärevuse sümptomeid. Regulaarselt liikudes kogetakse vähem negatiivseid emotsioone, näiteks stressi ja kurnatust. Tõuseb aga motivatsioon, energiatase ja ollakse rõõmsamad.
Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovituste kohaselt peaksid lapsed ja noored (vanuses 5-17a.) igapäevaselt füüsiliselt aktiivsed olema vähemalt 60 minutit. Kolm korda nädalas võiks tegeleda lihaseid ja luustikku tugevdavate tegevustega. Laste ja noorte füüsilise aktiivsuse alla kuuluvad näiteks mängimine, sport, liikumistunnid ja erinevad kogukonna poolt organiseeritud aktiivsed tegevused.
Täiskasvanute liikumissoovituste kohaselt peaksid inimesed liikuma kas mõõduka intensiivsusega vähemalt 150 minutit või vähemalt 75 minutit intensiivse koormusega nädalas. Neid kahte võib ka omavahel kombineerida. Tegevusteks võiksid olla igapäevane vaba aja liikumine, transpordiga seotud liikumine, näiteks rattasõit või kõndimine, samuti tööga seonduv liikumine, majapidamistöödega seonduv liikumine, mängudega seotud liikumine ja liikumine mis hõlmab sportimist või planeeritud harjutusi.
Eakate liikumissoovitused on samad, mis täiskasvanutel, kuid täiendava tervisliku kasu saamiseks võiksid nad tõsta mõõduka intensiivsusega liikumise mahu 300le minutile nädalas. Samuti peaksid need, kes liiguvad vähe, tegelema kolmel või rohkemal päeval nädalas füüsilise tegevusega, et parendada tasakaalu ja ennetada kukkumistest põhjustatud vigastuste tekke ohtu.
Kehaline inaktiivsus on suur riskifaktor erinevate haiguste tekkele. Inimestel, kes on vähe aktiivsed, on kaks korda suurem risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. Oluline on vähendada järjestikust istumisaega, sest see on seotud rasvumisega. Selleks, et istumisaega vähendada võib näiteks käia rohkem jalutamas, viibida rohkem õues ning teadvustada endale istumisega kaasnevaid terviseriske ja enda käitumist rohkem jälgida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar